Kindlustusturg on viimase kümnendikuga muutunud palju mitmekesisemaks. Enimlevinud kindlustusliikide kõrval, nagu auto-, kodu- ja reisikindlustus, on järjest enam kanda kinnitamas elu- ning õnnetusjuhtumikindlustus. Statistika näitab, et viimase kümne aasta jooksul on elu- või õnnetusjuhtumikindlustuse valinud järjest enam inimesi. On selle põhjuseks riskantsem eluviis, vastutustunne lähedaste ees, suurenenud kohustused või oma tagala kindlustamine? Kes ja miks võiks endale üldse taolise kindlustuse teha?
Elu- või õnnetusjuhtumikindlustus?
Gjensidige toote- ja riskijuhtimise osakonna juhi Armen Kasparovi sõnul on seda tüüpi kindlustuskaitset maailmas pakutud juba 19. sajandi lõpust. Eestisse jõudis see alles 1990ndate lõpus.
Laias laastus on selles valdkonnas kahte liiki kindlustusi: elukindlustus ja õnnetusjuhtumikindlustus. Nimetus juba toob välja kahe kindlustuse erinevused. Elukindlustuse puhul on kindlustatud inimese elu, õnnetusjuhtumi puhul hüvitatakse kindlustatule õnnetuse tagajärjel tekkinud ajutine tervisekahjustus, püsiv puue või surm. Teisisõnu – kui inimesel on sõlmitud elukindlustus ning temaga juhtub õnnetus, mille tagajärjel ta jääb halvatuks, siis hüvitist, mis kuluks tema ravimisele, hooldamisele ja finantskohustustele, välja ei maksta. Kui ta aga sureb (ja surm ei pea toimuma õnnetuse tagajärjel), siis saavad kadunukese lähedased välja makstava kindlustussumma.
Kui aga inimesel on tehtud õnnetusjuhtumikindlustus, siis on kindlustatud ainult õnnetusjuhtumi tagajärjel tekkinud ajutine tervisekahjustus, püsiv puue või surm. Kasparov täpsustab, et selle kindlustuse põhieesmärgiks on kaitsta tavainimesi eeskätt ootamatu õnnetuse korral tekkiva püsiva puude vastu. Kui kindlustatu satub näiteks õnnetusse, mille tagajärjel ta saab püsiva puude, siis makstakse õnnetusjuhtumikindlustusega hüvitist vastavalt lepingus määratud summale ja püsiva puude raskusastmele. Surma puhul hüvitatakse lepingus määratud summa vaid siis, kui surm tekkis õnnetusjuhtumi tagajärjel. Õnnetusjuhtumikindlustust saab aga täiendada vastavate lisakaitsetega, mis tagavad kaitse ka suuremate või väiksemate traumade ja kukkumiste puhul või ravi- ning hoolduskulude hüvitamise.
Kõik oleneb lisakaitsest
“Kindlustuslepingud on alati personaalsed, lähtudes kindlustatava soovidest ja eelistustest, ning seetõttu ei saa kindlalt öelda, millised juhtumid kindlustusfirmade poolt kaetakse ja millised mitte,” selgitab Kasparov.
Õnnetusjuhtumikindlustuse baaspaketiks on püsiv puue, kuid lisakaitsetega saab erinevaid juhtumeid kombineerida. Põhipaketile saab juurde valida valuraha, päevaraha, ravikulud, kahjuabi, kriitiliste haiguste ja surmajuhtumi lisakaitse. Õige valiku saab kindlustatav teha sõltuvalt oma elukutsest ja elustiilist.
Näiteks juuksur, kes murrab õnnetuse tagajärjel käeluu, peab töölt eemal olema väga pikka aega. Sellisel juhul oleks suureks abiks päevaraha, mida makstakse keskmiselt 20–30 eurot iga töölt eemal viibitud päeva eest. Ravikulude lisakaitse aitab näiteks siis, kui õnnetuse tagajärjel on tekkinud armid, mille eemaldamine nõuab ilukirurgilisi protseduure. Sellisel juhul hüvitab lisakaitse tekkivad täiendavad ravikulud. Valuraha lisatakse pea alati laste õnnetusjuhtumikindlustuspoliisi. Lastega juhtub ikka rohkem õnnetusi – murtakse luid, väänatakse jalgu, kukutakse. Sellisel juhul saavad vanemad kasutada saadud valuraha lapse tervise parandamiseks, massaažis või ujumas käimiseks. Valikuid, mille vahel endale sobiv pakett kombineerida, on mitu ja kõiki lisakaitseid ei pea alati võtma. “Üldjuhul lisatakse alati surma lisakaitse, mis tagab selle, et kui õnnetuse tagajärjel inimene sureb, siis pärivad tema lähedased lepingus määratud kindlustussumma,” lisab Kasparov.
Sportlastele ja ekstremistidele lisamakse
Õnnetusjuhtumikindlustus on mõeldud eeskätt tavainimestele, kes käivad tööl, tegelevad tervisespordiga ning ei sea end teadlikult erinevate ekstreemsete aladega ohtu. “Juhul kui kindlustatu otsustab eluga riskida, teha langevarjuhüppeid või kaljuronimist, siis kindlustuskaitse sellisel puhul ei kehti,” rõhutab Kasparov ning lisab, et ohtliku harrastuse kaitse saab juurde osta. Lisakaitset nõuab kolm ja enam korda nädalas sportimine, lohesurf ja mäesuusatamine, kuid maratonidel osalemine, rulluisutamine, rattasõit kuuluvad nn tavapaketi alla.
Tippsportlasi kindlustatakse samuti, kuid nende puhul lisandub kindlustuslepingusse riskikoefitsent. Õnnetusjuhtumikindlustust sooviva motosportlase, surfari, mäesuusataja või võistlussportlase puhul arvestatakse elukutsega kaasneva riskiteguriga ja igakuine makse tõuseb tavainimesega võrreldes kordades suuremaks.
Välistused
Õnnetusjuhtumikindlustus kaitseb inimest vaid õnnetusjuhtumite korral. Haigused, nagu vähk, insult, infarkt ja teistest kroonilistest tõvedest tekitatud tervisekahjud ei kuulu õnnetusjuhtumi alla. Erandjuhtumiks on infarkt, kui see on esile kutsutud õnnetusjuhtumi tagajärjel – sel juhul läheb see kaitse alla. Võimalik on aga lisada poliisi ka kriitilise haiguse kaitse, kus makstakse ühekordset hüvitist näiteks vähktõve, HIV, puukborrelioosi jt tõsisemate haiguste avastamisel.
Õnnetusjuhtumikindlustus tagab selle, et õnnetuse korral saavad inimesed keskenduda täielikult tervenemisele, mitte selleks vaja minevate kulutuste otsimisele. Kuigi Eestis on meditsiiniabi tasuta, siis õnnetusejärgset taastusravi, eriarsti vastuvõtte, ravimeid ja õnnetuse tõttu töölt eemal viibitud päevi ei kompenseeri keegi. Seetõttu ongi õnnetusjuhtumikindlustuslepingute vastu huvi kasvanud ja lepingute arv Eestis aasta-aastalt suurenemas. “97% Gjensidige õnnetusjuhtumitest on valurahajuhtumid ehk traumad: luumurrud, mõrad, rebestused, põletused jmt. Paljud kliendid on kasutanud valuraha karkude rentimiseks, lahase või vajalike ravimite ostmiseks, mis on neid sel hetkel palju aidanud,” lisab Kasparov.